Tartu sügisjooks

Ma olen juba 2 aastat (või kauemgi) mõelnud poolmaratoni jooksmisele. Eile tegin selle unistuse lõpuks teoks. Mu ettevalmistus ei olnud just kõige eeskujulikum. Korrapäraselt hakkasin  treenima alles augusti teises pooles ja lõplik otsuse sügisjooksul osaleda tegin septembri lõpus. Kuna olen viimased kaks aastat ikka vahelduva eduga jooksmas käinud, teadsin ma, et mu keha on selleks suuteline. Küsimus oli hoopis selles, kas suudan vaimu tugevana hoida. Running is a mental sport.

Esimesed viis kilomeetrit olin üsna ärevil, õnneks asendus see üsna ruttu jooksurõõmuga, nii et järgmised kümme kilomeetrit olid päris mõnusad. Viieteistkümnenda km joogipuntki jõudes hakkas väsimus tunda andma. Just õigel hetkel nägin oma esmaabi õppejõudu, kes väga elavalt ja toredalt jooksejatele kaasa elas. Sain sellest innustust juurde ja jooksin edasi. Viimased neli kilomeetrit olid juba päris rasked, eriti tõus Lossi tänaval (kõndisin üles). Sisendasin endale, et lõpp on lähedal ja üsna ootamatult olingi juba Küüni tänaval. Finišijoont ületada oli nii suur rõõm, et mulle tulid pisarad silma. Aeg: 2:10:37

                                     

                   Higise, uhke ja õnnelikuna finišis/Pärast pesu, tundsin end eriti ilusa ja ägedana.